Kompvekmees tegutseb jälle, ehk Thori uued seiklused

Natalie Portman Thori ekspruudi Jane Fosteri rollis ja Thor Odinson Chris Hemsworthi kehastuses. Foto: Pressimaterjalid

Sel nädalal jõuab kinodesse neljas Thori sarja film, „Thor: Armastus ja kõu“. Soovitan absoluutselt kõikidele, kelles alles kübetki last ja mängulusti.

Margit Adorf

Thori sarja filmid on Marvelil pehmekoelisemad kui ehk mõned muud superkangelaste lood. Kindlasti ei muutu need nii süngeks kui võivad olla näiteks Batmani filmid, ka pole need mingid surmtõsised kangelaseeposed, kus jumalate või superkangelaste üle nalja ei visataks. Äparduvad mõnikord nii pahalased kui ka heade poole võitlejad, komistavad, pühivad end tolmust puhtaks ja võitlevad edasi. Jah, need filmid on lapsemeelsed, aga ma arvan, et seda ikka heas mõttes. Mitte infantiilsed, vaid lustilised.

Ja ma lihtsalt ei suuda, see Chris Hemsworth Thori rollis tekitab minus alati niisuguse muheleva emotsiooni, et oh kui nunnu, pluti-pluti, ninnu-nännu! Thor Marveli filmides on nagu armas kaisukaru oma pisikese haamrikesega, kes kogemata on ka superkangelane. Tekitab minus umbes sellise emotsiooni nagu mõnel võib olla siis, kui näeb kassipoega või kutsikat. Marveli värbajatel on õnnestunud Thorist näitlejavalikuga luua täielik kompvek. Ja eks ka tegelaskuju on selline, kohati kohmakas, kohati lihtsameelne, aga selle eest aus ja seisab õige asja eest. Õppimisvõimeline, kaotamata siirust.

Võib arvata, et on neidki, kellele Thori selline lahendus ei sobi üldse ja täiega närvidele käib, tahaksid näha midagi karmimat ja karusemat, aga mu meelest on see kompvek-Thor siiski tore. Numpsik Thor, sümpaatne vägilane.

Thori esimene film jõudis kinodesse 2011. aastal ja sel ajal oli Hemsworth 25-aastane. Esialgu heideti ta valikust kõrvale, kuid kui kedagi sobivat ikkagi ei leitud, siis kutsuti teist korda veel castingule. Näitleja pidi rolli saamiseks kõvasti (9kg) kaalus juurde võtma ja jõusaalis musklit kasvatama.

Varasemas kolmes filmis on Thori kõrval kurja poolvenda Lokit kehastanud Tom Hiddleston, kelle puhul võib samuti öelda, et ta on sellesse rolli justkui valatud. Paraku peavad Hiddlestoni fännid seekord kibedaid pisaraid valama, sest neljandas filmis me teda ei näe, küll aga on tagasi Natalie Portman Thori (eks)pruudi Jane Fosteri rollis. Veelgi enam – eelmises osas lõhutud Thori haamer arvab nüüd, et Jane on tema jaoks see õige peremees ja seega on Jane nüüd superkangelane. Etteruttavalt ütlen siiski niipalju, et Thor saab loo käigus siiski ka oma haamri Mjölniri tagasi.

Põhikurjaks on selles loos Gorr (Christian Bale) Jumalatapja. Tema eesmärgiks ongi kõik jumalad maha nottida, nende seas muidugi ka Thor Odinson, Zeus ja kes veel vähegi elus on. Võitlus-võitlus-võitlus, ajarännak-taplus-võitlus ja õnnelik lõpp. No mis seal pikalt koomiksimäruli sisu ikka ümber jutustada, eks see on rohkem vaatemäng ise, mille pärast kinno minna. Loos endas on siiski ka põnevaid ja ootamatuid keerdkäike, näiteks pahalase Gorri osas, aga ma ei hakka seda üllatust ära rikkuma. Küll aga võin öelda seda, et Christian Bale mängis viimati superkangelast 10 aastat tagasi Batmani-filmis ja pärast seda ei ole tahtnud üheski koomiksifilmis mängida. Seekord andis järele, sest lapsed lunisid, et võta roll vastu!

Režissööriks ja üheks stsenaristiks on seekord taas Taika Waititi, kelle käe all on valminud ka Thori eelmine, kolmas osa „Thor: Ragnarok“ (2017). Ma ei tea, kas on praegu õige hinnata, kumb osa on tal paremini õnnestunud, kas eelmine või praegune ja ega seda väga lihtne teha olegi, sest mõlemad on üsna tasavägised ja ei saa küll öelda seda, et üks kopeeriks teist.

Ma arvan, et kellele ei ole meeldinud varem mitte ükski Thori osa, ei ole neil nüüdki vaja kinno ronida end ärritama. Kui aga varasemad Thorid (2011, 2013 ja 2017) on lusti pakkunud, siis rõõmustage nüüd ja vudige kinno! Kes ei ole eelmisi osasid näinud, siis pigem soovitaksin need enne kinoskäiku ära vaadata, näiteks Telia videolaenutuses on kõik kolm osa olemas.

Muusika kohta ka. Kellele meeldivad soundtrackid, siis Thori muusika paisati müügile 6. juulil, heliloojaks Michael Giacchino. Popmuusika lugudest kõlab filmis aga seekord enim Guns N’Roses’e lugusid, aga on ka ABBA, Enya, Mary J. Blige jt. Ühesõnaga, mõnus kompott ja korralik adrenaliinilaks.

Üks asi veel – Kuulutaja läheb nüüd väikesele suvepuhkusele, filmisõprade südamele tahaks aga panna, et ärge siis „Käsilasi“ ära unustage! „Käsilased“ maanduvad kinodes 15. juulil.