Režissöör Tanel Toom tahab tööd „Tõe ja õigusega“ jätkata

„Kunagi teeme praegusest „Tõest ja õigusest“ neljaosalise telesarja, sest päris palju kõrvaltegelasi tuli filmi tegemise käigus episoodilisemaks kärpida ja üle 20 minuti jäi toredaid stseene täiesti kasutamata,“ lubas Tallinna Kirjanduskeskuses toimunud kohtumisel filmihuvilistega „Tõe ja õiguse“ režissöör Tanel Toom.

Kaire Kenk

„Minu peas on selle sarja tegemine tiksunud pikka aega. Ka filmi produtsent Ivo Felt on ideest teadlik, aga praegu pole aega olnud ideega rohkem tegelda. Selleks on vaja eraldi eelarvet, aga tunnen küll, et tehtud see saab. Me ei peaks mitte midagi juurde filmima, kõik on purgis, aga riiulil,“ rääkis Toom.

Filmikeel on ilukirjanduslikust tekstist tema sõnul alati erinev. „Paberil saab kirjutada, mida inimene mõtleb, filmis tuleb seda näidata. Muuta lehekülgede kaupa kirjanduslikku teksti väliseks. Minu tööks ongi üles leida see ressurss ja näidata, mis inimese sees toimub. Filmikeel – seal on kõige kompaktsemad, täpsemad dialoogid, tuumakad väljendid,“ märkis režissöör.

„Raamat ja film on kaks erinevat asja, aga minu meelest on täiesti normaalne, et neid pidevalt võrreldakse. „Tõde ja õigus“ on ju meie tüvitekst, ainult välismaalane oskab seda vaadata kui puhast filmikunsti. Meie läheme kinno vaatama, kuidas „Tõest ja õigusest“ on film tehtud. Lausa nii, et raamat käes, pilk ekraanil. Kuidas on see kõik filmikeeles edasi antud, ongi filmi „Tõde ja õigus“ põhiküsimus,“ jätkas Toom.

Kohtumisüritusel küsitles Tanel Toomi Tallinna Kirjanduskeskuses juhataja Maarja Vaino. Allpool on kirja pandud osake nende vestlusest.

Tanel, räägi veel kord seda võluvat lugu, kuidas sa „Tõe ja õiguseni“ jõudsid?

Keskkoolis jätsin kohustusliku „Tõe ja õiguse“ lugemata. Kuid kohe pärast keskkooli lõpetamist hakkas kohutavalt piinlik seepärast, et raamat lugemata jäi. Ja siis oli mul kindel plaan, et loen selle raamatu läbi. Pärast keskkooli läksin sõjaväkke ja võtsin selle raamatu sinna kaasa. Raamat oli mul kogu aeg füüsiliselt selles metallist kapis ja iga kord, kui ukse lahti tegin nägin, et see oli riiulil ootamas. Sõjaväes aga lugemiseni ei jõudnudki.

Lõpetasin siin ülikooli, läksin Inglismaale õppima, võtsin raamatu kaasa. See oli mul mitu aastat seal riiuli peal. Kui mina seda lõpuks lugesin ja vaimustunult inimestega sellest rääkisin, siis sain aru, kui vähe sellest loost tegelikult teatakse. Väga paljudel inimestel on mulje või teadmine sellest raamatust kuskilt keskkooli tasemelt. Umbes nii, et kuskil põllul mulla sees müttamine, mingid vanainimesed – sest maal elavad ju vanainimesed. Tagantjärele on hea, et seda raamatut keskkoolis ei lugenud, ma polnud siis selle jaoks lihtsalt küps.

Kas juba lugemise ajal hakkas sulle tunduma, et see tekst on piisavalt filmilik, et selle annaks ekraanile tuua?

Juba lugedes hakkasin silmade ees võimalikke filmikaadreid nägema. See, kuidas Tammsaare kõike kirjeldab – nii elavalt, et pildid hakkavad oma elu elama. Tahtmine sellest raamatu loost filmilugu tekitada oli lihtsalt nii suur, et saatis kogu stsenaariumi kirjutamist. Ega seda kerge teha ei olnud, sest raamat on väga episoodiline, aga film ei saa selline olla. Lugu peab jooksma. Raamatus on sündmusi küll, Tammsaare lihtsalt ei rõhuta ühtegi. Filmitegijana oli see minu jaoks väga põnev materjal, sest kõik tegevused olid olemas, pidin lihtsalt otsustama, mida esile tõstan. Mõned üldplaanid olid mul küll juba enne filmivõtete algust peas täiesti olemas, ja mõned neist õnnestus ka teoks teha.

Üks salasoove oli selle filmiga Tammsaaret Eesti inimesele lähemale tuua. Ma loodan, et vanemad inimesed võtavad selle raamatu vähemalt uuesti kätte, sest väga paljudel tegelikult on kontakt selle looga pärit keskkoolist, kui sa oledki pidanud seda sunniviisiliselt lugema. Mida sa sellises eas sellest aru saad? Ega Tammsaare ei kirjutanud sellist raamatut 17aastasele inimesele.

Kui pikk protsess oli näitlejate valik – teades, et nö vale näo või olekuga näitlejat ei pruugi vaatajad omaks võtta?

Hoidusin meelega näitlejatele visuaalse näo andmisest, keskendusin pigem sellele, mis nende sisemuses toimub. Nägin siiski päris palju vaeva. Muidugi oli näitlejate valikul nende välimus oluline – Andres pidi olema suur tugev mees, Pearu kiitsakam, Krõõt väike ja habras. Teiste tegelaste puhul see välimus nii oluline polnud, aga Andres lihtsalt pidi olema suur ja tugev, see kitsendas kohe valikut. Pearu ja Andrese osatäitjaid oligi väga raske leida. Andres pidi lisaks olema ka väga heas füüsilises vormis. Tegime rohkelt proovivõtteid uurimaks, kas Andrese ja Pearu ning Andrese ja Krõõda vahel tekib keemia või mitte. Nad peavad ansamblina töötama. See oli pikk protsess. Mul on hea meel, et leidsin uued värsked näod, kellega seoses nende juba tehtud filmirollid kohe ei meenugi.

Olen käinud tööd näitlejatega spetsiaalselt õppimas, viimati 2016. aasta sügisel USAs. Usun, et tean, mida näitlejad tunnevad, kui režissöör palub neil kaamera ees emotsionaalselt alasti olla. Sain filmi kõik need näitlejad, keda soovisin, kõik, kellele rolle pakkusin, tulid hea meelega. Paljud pakkusid end ka ise. Muusika lõid sellele filmile kaks heliloojat. Suurtele vaadetele Mihkel Zilmer, Eesti ainus professionaalne filmihelilooja, kes seda spetsiaalselt õppinud on. Muusika peab ju filmis emotsioone toetama, mitte ise esiplaanil olema.

„Tõde ja õigus“ on väga mahukas romaan, selles on ka palju pildikesi. Kuidas käis romaani kirjutamine stsenaariumiks, valikute tegemine ja rõhuasetuste paigutamine ning oma tõlgenduse leidmine?

Hirmu mul peale ei tulnud, et kas tohib Tammsaaret üht- või teistpidi tõlgendada. Kirjutasin stsenaariumi kokku neli-viis aastat, võtete ajal muutsin seda korduvalt. Näiteks tahtsin näidata rohkem soojust Andrese ja Krõõda vahel, et hilisemad stseenid oleksid veelgi mõjuvamad. Üritasin luua kronoloogilist ajajoont, lõpuks sai sellest 24leheküljeline fail – kevad, suvi, sügis, talv. Tammsaarel on see kronoloogia ju suhteliselt hüplik, palju tööd oli sündmustejada ajalises järjekorras paika panemisega. Ta ei maini aasta-arve, orienteerusin laste vanuste järgi. Otsisin vihjeid ajaloost ja käisin raamatu ajaloolase pilguga läbi.

Filmis on viis põhisündmust koos oma põhjuse ja tagajärje seostega. Tammsaare ei tõsta üht teisest rohkem esile, ei anna ühele teisest suuremat aktsenti. Näiteks Krõõda ja laste surmast libiseb kuidagi üle. Minu jaoks tegi see fakt stsenaariumi kirjutamise hästi põnevaks, sain ise oma valiku teha ja iga sündmuse põhjuste-tagajärgede seoseid otsida. Valisin need viis põhisündmust puhtalt oma sisetunde järgi – need, mis tundusid suuremad, dramaatilisemad, emotsionaalsemad. Sest ükskõik kas teed filmi, muusikat või maalid, ikka tahad ju publikus tundeid äratada. Mulle on öeldud, et selles filmis on armastust nii palju, ainult et see pulbitseb inimestes sügaval. Näiteks Liisis, kes saab aru, et kahe inimese vahel võib olla lihtne puhas armastus, ilma talude ja maadeta.

Mida filmi lõpu poole, seda peategelase kesksemaks lugu peab muutuma. Seega kärpisime kõrvaltegelaste episoode päris palju välja. See lugu läks mulle kohutavalt korda, see on niivõrd hea lugu. Peategelane teeb niivõrd suure arengukaare, mis on ka filmi puhul väga oluline. Ma sain kohe aru, et sellest ei ole absoluutselt lihtne filmistsenaariumit kirjutada, aga see ka omakorda käivitab ju.

Minu kui režissööri jaoks oli ainus võimalus elada oma peategelasele kaasa algusest lõpuni ja kogu aeg. Ma loodan, et seda teeb ka vaataja. Sa ei pea ilmtingimata seda peategelast palavalt armastama, aga sa pead aru saama, miks ta selline on ja selliseks muutub. Ma loodan, et vaatajal on Andresest lõpuks kahju, et ta kõigi nende sündmuste ja enda karakteri tõttu selliseks muutunud on.

Tanel Toom (keskel valge särgiga) „Tõe ja õiguse“ võtteplatsil.

Foto: Allfilm