„Sada aastat üksildust“ – sari jõuab lõpuni
Kuna suvi veel kestab ja tee kinno on kõrgesse rohtu kasvanud, siis jätkan ka sel nädalal kirjandusklassika ja telesarja teemadel. Seekord soovitan vaadata Netflixi sarja „Sada aastat üksildust,“ mis on valminud samanimelise Gabriel Garcia Marquezi romaani põhjal. Tegemist on maagilise realismiga ehk lugu on muinasjutuline, mõistukõneline, kuid mitte päris 100% ulme, pigem ülepaisutustega poeesia.
Margit Adorf
Netflixi sari oli juba algselt planeeritud kahe hooaja pikkusena, esimene hooaeg startis 2024. aasta detsembris, teise hooaja esimene osa oli veebis vaadatav käesoleva aasta 5. augustist alates, kuid Netflixile mitteomaselt ei olnud kõik osad korraga vaadatavad, viimane jõuab ekraanile alles 26. augustil.
Kui raamat on pigem selline, et neelate võimalikult kiiresti alla, kuna seda on raske käest panna, siis sari vajab ehk rahulikumat vaatamist, võtke üks-kaks osa korraga ette, ärge kugistage. Sari on originaalis hispaaniakeelne, Netflixis puuduvad eestikeelsed subtiitrid. Soovi korral saate küll muuta pealelugemise näiteks inglise keelseks ja valida näiteks soomekeelsed subtiitrid. Ma ütleks, et väga vahet ei ole, kas panna audiokeeleks hispaania või inglise, proovisin mõlemaga, inglisekeelne pealelugemine oli päris hea kvaliteediga, kuigi muidugi, kes soovib päris autentset elamust, siis kuulake algses keeles.
Maailmakuulus romaan
Gabriel Garcia Marquez on Kolumbia kirjanik ja tema maailmakuulsaks saanud romaan ilmus esmakordselt 1967. aastal. Eesti keelde tõlgituna ilmus see esmakordselt juba sügaval nõukaajal, 1975. aastal ja romaanist on ilmunud mitmeid kordustrükke, viimati 2023. aastal (kirjastus Varrak, Aita Kurfeldti tõlkes).
Mina käisin kirjanduse süvaõppega klassis ja mul oli see romaan kohustusliku kirjanduse seas gümnaasiumi viimases klassis. Mäletan, üks klassivend kiitis, et super raamat, ei suutnud kuidagi käest panna, luges kella kolmeni öösel. Ega ma sellesse eriti ei uskunud, sest me olime end pidanud läbi närima igasugusest sodist, klassika küll, aga kõik väga raskepärane ja super igav noore jaoks lugeda, kuid kui siis võtsin ja proovisin – väga meeldis. Eesti autoritega võrreldes: kui autoritest meeldib näiteks August Gailit või ehk uuematest Indrek Hargla, siis on nobelist Marquez kindlasti meeltmööda.
„Sada aastat üksildust“ on ka niisugune romaan, mida elu jooksul mitu korda lugeda, selle jutustamislaadil on oma võlu ja tugev haare, mis muidugi teeb romaani linaletoomise päris keeruliseks ja ega sellest ei olegi kunagi varem mingeid filmiversioone tehtud, 2024. aasta Netflixi sari on esimene katsetus.
Sarja puhul on alati mängus rohkem kui üks režissöör, siin on esimese hooajaga tööd teinud kaks autorit: Alex García López ja Laura Mora, teise hooaja juures Mora jätkab, kuid teiseks režissööriks on Carlos Moreno. Tegemist on Kolumbias toodetud telesarjaga, ka näitlejad on Kolumbia staarid. José Arcadio Buendía rollis astub üles Diego Vásquez, Úrsula Iguaráni rolli täidab Marleyda Soto. Mõlemas hooajas on kokku kaheksa osa.
Kriitikud kiidavad
Ma ütleksin, et lihtsam on sarja vaadata siis, kui olete eelnevalt romaani lugenud. Sari järgib küll üsna täpselt raamatus kirjutatut, kuid romaani puhul on kirjeldatu ehk veidi teises järjestuses. Lugu algab ekraanil päris võigaste veriste stseenidega, romaanis on algus leebem ja lugeja saab paremini järjele sellele, et tegemist ei ole puhtalt sellise looga, mis oleks üks-ühele siinses reaalsuses võinud toimuda.
Raamatu tegevustiku puhul tundub, et see liigub edasi kiiremini kui sarjas, samas on sarjas siiski suurepäraselt tabatud romaani unenäolist õhustikku. Mina oma vaimusilmas kujutasin lugedes ette palju teravama valgusega ja kirkamat maailma, sestap sarja puhul mõnevõrra häiris valitud pruun-luitunud tonaalsus, aga üldiselt millegi kallal iriseda ei taha, muusikaline kujundus on hea, kunstnikutöö super, kostüümid realistlikud ja näitlejad tasemel. Mitmes kohas on ka huvitavaid pikki misanstseene, kus kaamera liigub sujuvalt mõne tegelase kannul katkemata ühest kohast teise. Seega kiidan ka operaatoritööd.
Kriitikud üle maailma on sarja väga hästi vastu võtnud, nii et pole karta seda, et sari oleks keskpärase kvaliteediga. Kui olete romaani varem juba lugenud, siis on kindlasti äärmiselt põnev vaadata, kuidas seda kummastavat maailma on suudetud visuaalselt filmina vormistada.
Sarja pole tehtud ülejala, selle filmimiseks on kokku kulunud rohkem kui kuus aastat. Sarja loomine kuulutati välja viis aastat pärast autori surma, 2019. aastal. Gabriel García Márquez ise ei arvanud, et seda üldse oleks võimalik filmilooks vormida, seda imetlusväärsem on tulemus, mida Kolumbia sarja loojad on saavutanud. 70% saja näitlejatest ei ole professionaalid. Massistseene on palju.
Seitsme põlvkonna lugu
„Sada aastat üksildust“ on lugu Buendía suguvõsa seitsmest põlvkonnast ja nende rajatud Macondo väikelinnast. Mägedest ümbritsetud linnakest tabavad mitmedki hädad ja õnnetused, kuid sel on varuks ka oma üllatused ja imed.
Nagu pealkirigi ütleb, siis põlvkondade teekond kestab sada aastat. See on täiskasvanutele mõeldud muinasjutt, ma ütleks, et vaatamiseks ja lugemiseks sobib ehk umbes alates 15. eluaastast. Ma ütleks isegi nii, et võib-olla raamatut on noorel kergem lugeda kui sarja vaadata, sest raamatus justkui on rohkem elu sees, sari on palju raskemeelsem ja unenäolisem. Proovige nii ja naa – väga põneva kultuurilise elamuse saate kindlasti!
