Memmele-taadile seltsiks lemmikloom
Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) kutsub jõulude eel üles üksikuid eakaid kaasinimesi märkama ja tuletab meelde, et liidu ettevõtmisega „Lemmikloom memmele ja taadile seltsiks“ võib endiselt liituda.
Kaire Kenk
„See polegi meil mitte niivõrd kampaania või mingi projekt, pigem pikaajaline ettevõtmine, mille käivitasime juba novembri alguses,“ ütles algatuse eestvedaja Heiki Valner.
„Terves Eestis elab ju väga palju üksikuid inimesi, kes kas vanuse tõttu või muudel põhjustel pelgavad lemmiklooma võtta, kuigi väga tahaksid. Selle ettevõtmise eesmärk ongi taolised inimesed ja loomad kokku viia,“ selgitas ta.
„Olen seda läbi aastate oma lähimate tuttavate peal katsetanud. Tulemused on olnud hämmastavad — lemmiklooma saanud vanainimesed ärkaksid justkui taas ellu, sest neil on olemas seltsiline ja kohustus tema eest hoolt kanda,“ lisas Valner.
Milles seisneb ELLi ettevõtmise omapära? „Meie varjupaigad ei taha vanuritele loomi loovutada ja see on ka mõistetav – iga varjupaiga töötaja soovib ju, et looma tulevik oleks võimalikult roosiline. Meie sõlmime aga looma võtjaga lepingu, mille kohaselt jääb looma omanikuks meie ühing. See peaks nii meie liidu kui ka vastse loomaomaniku hirmud maha võtma,“ selgitas algatuse eestvedaja.
„Lemmikloom hakkab küll elama konkreetse inimese juures, kuid samas on tegemist kaasvastutusega, mis peaks looma peremehele tema tervisliku seisundi halvenemise korral leevendust pakkuma,“ lausus Valner.
Ta lisas, et looma omaniku surma korral on liit valmis looma tagasi võtma, kui lahkunu lähedased tema lemmikut endale ei soovi. „Kuid loomulikult võivad lähedased memme või taadi lemmiku hiljem eelisõigusega endale saada, kui loom on neile kalliks saanud,“ kinnitas Valner.
„Eestimaa Loomakaitse Liidu hoiukodudes on praeguse seisuga üle kolmekümne eri vanuses ja suuruses koera ning teist sama palju kasse. Mõistagi on kõik liidu loomad läbinud põhjaliku arstliku kontrolli, nad on vaktsineeritud ja neile on paigaldatud ka mikrokiip. Liit tasub tulevikus võimalike kallimate raviprotseduuride eest ja tagab erandkorras vajadusel ka toiduabi,“ selgitab Valner. Samas pani ta lemmiklooma soovijatele südamele, et inimene peaks siiski oma sissetulekust nii enda kui lemmiku ära toitma.
Heiki Valner rõhutas, et loomad pole telliskivid, mida ühest perest teise tassida, vaid alati arvestatakse pikema perspektiiviga, et kõikidele osapooltele võimalikult vähe vaimseid üleelamisi tekitada.
„Iga juhtum vajab individuaalset lähenemist ning inimene ja lemmikloom peavad omavahel sobima. Näiteks ühe vitaalse ja energilise 71aastase vanaproua, proua Kai ning Tibi-nimelise koerakese „kokkuharjutamine“ kestis meil üle kolme nädala. Naisele läks selle koera lugu väga hinge, aga alguses ta ei julgenud koera endale võtta,“ jutustas Valner.
„Esimest korda käisin proual koeraga lihtsalt külas, teist korda jätsin nad juba pikemaks ajaks kahekesi. Lõpuks jäi koer ööseks proua juurde ning kui neid uuesti vaatama läksin, rõõmustas Tibi algul mind nähes küll, kuid kui lahku läksime, ei vaadanud ta enam minu poolegi. Tibi sai aru, et tal on uus omanik,“ muigas Valner.
Loomakaitsja on veendunud, et igale inimesele on võimalik leida just tema iseloomuga sobiv loom. „Oleks mul ainult rohkem aega uut omanikku ja lemmikut tasapisi kokku harjutada,“ ohkas ta.
Detsembri alguse seisuga oli ettevõtmise „Memmele ja taadile seltsiks“ raames uue omaniku saanud juba kuus kodutut lemmikut. „Kõik on klappinud hästi ja lemmikud läinud uude koju praktiliselt stressi tundmata, mis ongi eesmärk. Ma olen läbi ja lõhki veendunud, et nende liitude üle on õnnelikud kõik osapooled,“ rõõmustas Valner.
Oma elu mõne lemmikloomaga jagada soovivate memmede ja taatide kirju ootab ELL meiliaadressile info@loomakaitse.eu.
Proua Kai ja koer Tibi. Foto: Heiki Valner
