EINO VAHER, 144. EKRE: Valimistest

Eino Vaher, 24-kordne Lääne-Virumaa malemeister. Eelmistel Rakvere volikogu valimistel kandideerisite üksikkandidaadina ja kogusite 57 häält. Nüüd EKRE?

Nii oli. Kahetseda pole küll midagi. Vahva oli ihuüksi kõigi nende parteide ja valimisliitude vastu sarved kokku lüüa. Aga aitab, las mõni noorem ja rikkam proovib ka. Minult võib mõnes õdusas kohvikus tassikese kohvi eest alati head nõu saada. Aga mitte liialt kalli kohvi. Liialt kallis kohv mulle eriti ei maitse.

Mulle meeldib EKRE! Pean seda kõige sinimustvalgemaks, kõige ausamaks ja julgemaks erakonnaks. Kasvõi vastuseis sageli põhjuseta ja õigustamata koroonapiirangutele. Kirjutan kahe käega alla. Isiklikud kokkupuuted muidugi ka. Toimetan EKRE lehes malenurka. Aarne Mäega teeme linna peal ühiseid jalgrattasõite. Mõlemad Poolametsade tüdrukud käivad Vinni- Pajusti Gümnaasiumis maleringis. Mõned aastad tagasi tegime lastele Kulina mõisas toreda malelaagri, kus lapsed ratsutada ja heinapallidel hüpata said.

Endast ka.

Olen abielus, kolm last. Kaks vanemat elavad Tallinna külje all. Vanem poeg Mihkel tegutseb IT alal ja tütar Birgit on arst. Noorem poeg Indrek läks mõned kuud tagasi kaitseväkke. Sportlik poiss, poksib ja mängib Tarvases jalgpalli. Endal on kõrgharidus. 1989. aastal lõpetasin tollase TPI majandusteaduskonna tööstuse planeerimise erialal. Kakskümmend aastat müüsin mobiiltelefone. Siis hakkas peas vasardama, et kas jäängi eluks ajaks ühele ametikohale. Lahkusingi töölt, enam-vähem põhjuseta. Ega mul tol hetkel tagataskus midagi polnudki.

Kirjutasin ühe raamatu. Seisis kümmekond aastat sahtlis. Vahepeal mõtlesin, et ei annagi teda välja. Milleks seda üldse vaja on? Milleks ennast avalikult alasti võtta? Siis saabus aga jälle koroona koos oma piirangutega. Tuli endalgi töölt eemale jääda. Kraamisin raamatu sahtlipõhjast välja, silusin teda siit-sealt, kirjutasin uue lõpu ja võtsin ühendust koolivend Sven Kivisildnikuga. Tema mulle igatpidi abiks olnud ongi. Olen väga tänulik! Praeguseks on asjad niikaugel, et kohe peale valimiste lõppu on trükisoe „Päike on alles“ suurte kastidega saabumas. Peab turundusega tegelema hakkama. Tundub, et igav ei hakka.

Igapäevaselt õpetan kümnes koolis ligi kahesajale lapsele malet. Ei taha kuidagi hoobelda, aga pean seda maailma mõnusaimaks tööks. Tore on jälgida, kui iga laps läheb tunnist ära natuke targemana. Male on hariv ja mõtlemise kiirust, loogilist ning virtuaalset mõtlemist arendav mäng. Kaunis ja ajalooline mäng ka. Olen kogu aeg rääkinud, et malet on võimalik õpetada mõnusalt ja lahedalt. Nüüd pean lihtsalt oma sõnu tõestama.

Mida valituks saades kavatsete korda saata?

Kui valitakse, tuleb minna. Kõike ei jõua ära rääkida, paljud ettepanekud on programmis kirjas. Laste igakülgne õige areng on muidugi kõige tähtsam. Rohkem häid raamatuid (ja ikka õiges järjekorras!), loodust, liikumist ja sporti. Natukenegi vähem sõltuvust tekitavaid arvutimänge ja nutitelefone. Mida konkreetsemalt korda saata, ma veel öelda ei oska. Olen lastele korraldanud kümneid malelaagreid ja turniire. Pean ennast loominguliseks inimeseks. Mõned asjad tulevad mul kuidagi iseenesest. Küll ma midagi välja mõtlen.