Grossi Toidukaubad jõudis 89. kaupluseni
Möödunud reedel avas uksed Grossi Toidukaupade järjekordne uus kauplus, seekord Arukülas. Ettevõtte omanik Oleg Gross jagas sel puhul meenutusi jaeketi rajamise algusaegadest ning kuivõrd erines tema toonane poepidamise ettekujutus tänasest tegelikkusest.
Silja Part, Liisi Kanna
Kui mõtled tagasi esimesele Grossi kauplusele, kas uskusid siis, et ühel päeval avate juba 89. poe?
Kindlasti mitte – kui esimest 1991. aastal rajasin, mõtlesin, et kahest-kolmest kauplusest Rakveres piisab, siis on väike ketikene ehitatud. Mul oli kauplusepidamisest arusaam ka teistsugune, ei olnud ju veel kapitalismist õiget ettekujutust, kõik oli alles algstaadiumis. Mõtlesin, et oma kandi inimesed tulevad ostavad, inimesi koguaeg poes ei viibi, uks võib kinni või täitsa lukus olla ja kui inimene tuleb, laseb uksekella. Ning müüja, kes oli minu seaduslik naine Ülle, teeb kliendile ukse lahti, aetakse juttu, juuakse võibolla kohvi. Kujutasin ette nagu Lääne filmides, Ameerikas olid niisugused külapoekesed. Et nisukeseks „andmiseks“ läheb, seda ma ei kujutanud üldse ette!
Kui lähed praegu näiteks Lõuna-Euroopasse, siis seal on täna ka veel väikseid poekesi. Eestis toimib teistmoodi loogika, kui tahad edukas olla ja käivet teha, peavad olema korralikud supermarketid. Tänaseks on meie kett kasvanud nii, et rekord päevadel tehakse kauplustes kokku üle saja tuhande ostu. Müüjaid on 1300–1400 vahel.
Mis ajal kett kasvama hakkas?
Ei no kohe hakkas kasvama. Kauplus kaupluse järel. 1992. aasta aprillis sai esimene kauplus lahti – Raja pisikene putka. Juunis läks tööle Killustiku kauplus. Siis tulid juba turuplatsil, endine Energia kolhoosi tordimüügipaviljon, Kungla tänaval üks ja Tallinna tänaval ning Tõrremäel väike kauplus. Niimoodi need Rakvere linnas arenesid. Nii nagu ma alguses arvasin, nii esialgu ka kinni pidasin – esimesed kauplused olid kõik Rakveres. Seejärel hakkasime arenema juba maakonda edasi – Vinni, Kunda, Tapa. Kui jõudu järjest juurde tuli, sai aina uusi kauplusi avatud.
Alguses oli meil keskladu Killustiku kaupluses, mis nüüdseks koos krundiga maha müüdud. Seal tahtsin veel väikest kondiitritööstust teha, oli võibolla 3×5 meetrit ruumi, et luua kondiitritsehh. Aga see jooksis kõik nii kinni, siis tekkiski Energia kolhoosi käest Tobia kanalate ostmise võimalus. Alguses tundus siin kõik nii suur, mõttetult palju ruumi ja hooneid – sellega pole midagi teha. Aga tänaseks on see kõik ammu kitsaks jäänud, siin on kaks korda rohkem katusealust pinda, kui tol ostmise hetkel, ja muidugi kõrgused ning mahud on teised. Elu on teinud niisuguseid arenguid, mida ma ei osanud unes ka näha.
Kas sul on mõni kindel harjumus või traditsioon seoses uute kaupluste avamisega?
Harjumuseks võib pidada seda, et käin kõikide kaupluste avamisel isiklikult kohal ja pean avamiskõne, tavaliselt koos vallavanemaga. Sellest on kindel traditsioon saanud, üks-kaks kauplust võibolla on vahele jäänud, kus ma pole avamisel olnud. Ja mida aeg edasi, seda soojemad tunded jäävad – inimesed võtavad sõbralikult vastu, kontakt on väga vahetu, mis mõjub mulle väga sütitavalt ja motiveerib kõvasti. Pakume inimestele odavat ostukorvi ja nad ootavad meid. Päris nii ei saa olla, et naudid ainult seda, kui sa raha teenid. Kui tunned, et teed midagi, mis läheb inimestele korda, siis see on… mitte rohkem ega vähem tähtis, seda on raske mõõta, sest raha on ju vaja, et areneda, aga sa saad positiivset emotsiooni. Pakud vajalikku teenust, mitte ei aja kasiinoäri, kus inimestele õnnetust külvad ja selle läbi raha saad. Ma pole kunagi teinud ega teeks äri, mis külvab inimestele õnnetust. Teen midagi, mis täidab tarbija vajadust ja samas ka ärilisi eesmärke.
Aga Aruküla juurde minnes…seekord võis üle pika aja näha, et avamisele oli kogunenud hästi palju noori…
Oleme viimasel ajal avanud palju kauplusi Lõuna-Eestis ja seal on elanikkond vananev ning inimeste keskmine vanus kindlasti kõrgem kui Harjumaal, kus noored leiavad uusi väljakutseid ja saavad paremini tasustatud töökohti. Kui Lõuna-Eestis on mitmed rajatud kauplused olnud emotsiooniprojektid, kuna olen sealt pärit ja tunnen, et tahan sealsetele inimestele ka midagi anda, siis Harjumaal on ikka puhtalt ärilised projektid. Hoopis tulusamad, inimeste ostujõud on suurem. Ettevõttel on tegelikult palju kasumlikum arendada kaupluseid Põhja-Eestis, eelkõige Harjumaal.
Polnud kahtlustki, et Aruküla läheb tugevalt käima ja müüb praegu väga hästi. Meil ei ole tegelikult vaja ka hinge kinni hoida, kas kauplusel hakkab hästi minema või ei, sest tänaseks on kogemusi nii palju – teame, et nad lähevad kõik ilusti käima. Ja mitte enesekiituseks öeldes, vaid see on fakt, et oleme Eestis kõige odavama toidukorviga. Samas on meie keskladu arenenud, sortiment lai. Keskladu võimaldab varustada suuri kaupluseid laia sortimendiga.
Aruküla kauplus paikneb ka hea koha peal – asulasse sissesõidul, üle tee on uuselamute rajoon. Täna on häid krunte raske saada, paremad kohad on kõik ära võetud, ega siis need ei seisa tühjana. Ja eks see ka pidurdab arengut – ega ei olegi riiulis projekte valmis, järjest otsime. Kui saame, kohe ehitame. Aruküla kauplus on see aasta kolmas, mille avasime, Paikuse ja Aespa järel. Neljas tuleb kindlasti Suure-Jaanis, septembrisse plaanime avamist. Võib tulla ka Tamsalu kauplus, kus on asjad päris kaugel, aga seda kindlalt ei julge väita.
