Pojengide ballil õpetati lilli aretama

Mädapea mõisas toimus läinud laupäeval pojengipäev, millele perenaine Marika Vartla oli pannud toreda nime „Pojengide ball”.

Ülle Kask

Soome Pojengiseltsi esinaine Riitta Juonala õpetas Mädapea mõisa saalis aiandushuvilistele, kuidas kasvatada seemnetest pojenge.

Juonala rääkis, et pärast aednike kooli lõpetamist 1976. aastal on ta oma aias pojenge kasvatanud. „Tänaseks on neid kogunenud umbes 300. See ei ole ainult näpu andmine kuradile,” naljatas naine, „vaid ka terved päevad ränka tööd, eriti siis, kui aretad pojenge seemnetest.”

Juonala rõhutas, et kogu protsessi käigus peavad tööriistad ja vahendid väga puhtad olema. Õied, millelt tahetakse seemneid võtta, tuleb murda, mitte lõigata. Seemnete jaoks, mis ööseks likku pannakse, kasutatakse vulkaanilisest ainest kotti. Pole vahet, kas vesi on külm või soe. Läbi teesõela vajutatakse seemned kuivemaks, alles siis pannakse nad kotti, mille 1/3 osa on täidetud vermikuliidiga.

Iga kahe nädala tagant peab kotti tuulutama ja jälgima, et see ära ei kuivaks ning nõnda kolm kuud. Siis tekib seemnest väike juur ning kott tuleb külmkappi panna.

Veel kolm kuud ning kui juure ja seemne vahele on tulnud justkui silm, võib selle pisikese taimealge kotti istutada. Õige aeg on teha seda septembris. Kevadel istutada taim potti ja juunis aeda.

„Parem kui esimesed kolm kuud on seemned pimedas kapis,” toonitas Juonala. „Välja istutades jälgida, et päike taimi ei kõrvetaks, parim on poolvarjuline, parajalt niiske kasvukoht.”

„Väetada ei tohi, sest algul on tähtis juurdumine. Võib juhtuda, et seemned lähevad kotis hallitama, siis võib neid pesta Topasi lahusega, millega pritsitakse ka flokse jahukaste vastu.”

Mädapea mõisa iluaia perenaine Marika Vartla lasi ringi käia koti vermikuliidiga, mida müüakse Bauhofis. Paljud ei teadnuki, mis aine see on.

„Kõige parem on ikkagi meie oma turbasammal,” nentis Vartla. „Kui saadame taimi välismaale, siis selle sees säilivad need väga hästi.” Vartla jagas lahkelt huvilistele seemneid, mida Soome pojengiseltsi esinaine Riitta Juonala ja tema sekretär Mervi Heikkilä olid Jaapanist kaasa toonud.

Sulev Savisaar jagas kogemusi

Eesti tuntuim pojengikasvataja Sulev Savisaar, kelle juurde kogunes kenake hulk aiandushuvilisi, oli lahkelt nõus jagama oma kogemusi.

Tema võtab paljundusmaterjali loodusest. „Juurte kaudu toimub see jagamise teel ja selleks on õige aeg sügisel. Mida hiljem seda teha, seda ilusamad varred tulevad. Kui tegin novembris, olid noored taimed tugevad. Seemneid tuleb võtta külvamiseks siis, kui koda avaneb ja seemned on pruunid või mustad, mitte punased.”

Keegi kuulajatest oli pannud kevadel pojengidele ohtralt hobusesõnnikut ja kurtis, et tema kaunitaril õied ühe suurema vihmahooga murdusid.

Savisaar sõnas, et üle väetada ei tasu, seepärast ongi õied rasked ja murduvad tuule ning vihma käes. Soome pojengiseltsi esinaine Riitta Juonola täiendas, et tema väetab oma taimi kondijahuga.

Küsimuse peale, mida Savisaar arvab pojengide kasvatamisest nõndanimetatud kotis seemendamise kaudu, vastas mees, et nendel naistel käis see asi ikka väga kiiresti.

„Minul hakkavad seemikud õitsema alles kuuendal või kümnendal aastal. Kui seeme valmis saab, külvan kohe peenrasse ja seal elavad nad oma elu edasi. Kõik lähevad ilusasti kasvama ja hiljem õitsema.”

„Huvitav sort peab olema, millest külvata,” jätkas Savisaar, „sest kui vanemad on tavalised, tulevad ka seemikud liiga tavalised. Neil peab olema mingi põnev varjund ka. Jaapani õiesordi tüübid, mille seemneid jagati, idanevad või kasvavad väga hästi seemnest nagu näiteks sort „Velma Atkinson“.”

Sulev Savisaar, kes alustas enda sõnul aiandusega tegelemist 20aastaselt ja tänaseks on kokku saanud juba 48 aastat, rääkis, et kunagi oli tal 500 sorti pojenge.

„See nõudis kohutavat tööd. Kui vaatajaid on ka väga vähe, ei tasunud ära see vaev. Ma jagasin oma sordid ära botaanikaaedadele, kollektsionääridele ja huvilistele, nüüd on mõnikümmend alles. Niisuguseid seemikuid on ka veel, millest ma vaatan, kas midagi huvitavat tuleb.”

Imetleti nimetut kaunitari

Mädapea mõisa näitusesaalis olid lauad lookas erinevate värvivarjunditega ja õiekujuga punastest, valgetest ja roosadest pojengidest. Soomlannad Riitta Juonala ja Mervi Heikkilä ning Sulev Savisaar peatusid ühe armsa, mitte väga suure õiega roosakasvalge lille juures, millel puudus nimesilt.

Nimetu kaunitari olid mitme teise lille kõrval näitusele toonud ema ja tütar, Vaike Pärn ja Mai-Liis Allas. Savisaar märkis, et see pojeng, mille sorti tal ei ole õnnestunud määrata, on väga vana. Soomlannad olid lillest vaimustuses ja Riitta Juonala küsis, kas tal oleks võimalik kuidagi pojengiistikut oma aeda saada.

82aastane vanaproua Vaike oli lahkelt nõus, sest tal oli enda sõnul neid vanu lilli nii palju, et ükskord pidi ta neid lausa harvendama. Õnneks ei visanud ta neid minema, vaid pani osa taimi aiast kaugemale kivihunniku juurde kasvama.

Lepiti kokku, et kui prouad Soomest augustis uuesti Eestisse tulevad, lähevad nad Vaike Pärnale Jõgevamaale külla. Ka üliõnnelik siinkirjutaja sai kutse „väljakaevamistele”, et aidata pojengikasvatajatel soomekeelset juttu eesti keelde ümber panna.

Pojengisorte imetledes küsisin väikeselt seltskonnalt nende lemmikute kohta. Sulev Savisaarele meeldis kõige rohkem purpurpunane „Akron”, mille südamikus on justkui kollase-punasekirjud lindid. „Need on kõhutolmukad,” selgitas mees.

„Akroni” kõrval ilules peaaegu sarnane „West Ekton”, ainult sügavpunane varjund oli veidi mahedam ja õied väiksemad. „Kas ilusamaks enam võib minna?” avaldas Savisaar siirast imetlust nende kaunitaride üle.

Soomlannad olid otse loomulikult vaimustuses nimetust roosast pojengist, aga Riitta Juonalale meeldis väga ka ühekordse punase õiega „Chocolate Soldier”, („Šokolaadist sõdur”). Mervi Heikkiläle aga õrnroosa, sefiiritordi sarnane „Nežnõi” („Õrn”).

Vanaproua Vaike Pärn andis oma hääle valgele ühekordse õiega ja suure kollase südamikuga sordile „BU-TE”. Tema tütar Mai-Liis Allasele aga meeldis naise oma aiast näitusele toodud väga huvitav sort „Green Halo”. Pojeng meenutaski rohekas-kollasekirjut lampi südamikus asetsevate väikeste roheliste munadega.

Mina andsin oma hääle punasele, Vene kirjaniku nimelisele pojengile „Arkadi Gaidar”, kellega seoses meenus lapsena loetud raamat „Timur ja tema meeskond”. Väga ilus oli ka varalahkunud lauljale pühendatud sort „Toivo Kurmet”, fuksiavärvi ühekordsete õielehtedega ja kollase südamikuga lill. Aga reeglid nägid ette, et hääletada sai ainult ühe lemmiku poolt.

Pojengide ballil pärjati esimese printsessi tiitliga muinasjutuline tulipunane lilleke „Akron”. Teise koha pälvis valge suureõieline suhkruvatti meenutav „Mother’s Choise” („Ema valik”). Kolmandaks jäi aprikoosivärvi imeilus „Coralie”.

Riitta Juonala ja Sulev Savisaar „nimetu kaunitari” juures (tagumine kõrgekasvuline väikeseõieline pojeng).

Kauneima pojengi tiitliga pärjati sort „Akron”.

Fotod: Ülle Kask